Vaba aeg

Pensionäri pajatusi

ülevaadet meil kõigil huvitav teha

kuis elab pensionäri vaim ja keha.

Jah, kui terve on keha ja terve on vaim

ei vanaks meid tunnista ükski võim!

Meil kalliskive ja hõbedat, kulda -

koos nendega läheme lõpuks ka mulda.

Hõbe on juukstes, kullast hammaste rivid,

õige kallid on põie- või sapikivid.

Raamatuid palju, sealt ei otsi sa muud

kui sõnastikke või arve raamatut...

Kapid ja sahtlid täis kõiksugu prahti -

aga sa ei raatsi neist saada ka lahti.

Ega aastate numbrile mõelda ei taha,

kõik vanadusmärgid püüad salata maha.

Aga hommikul ärgates varsti sa märkad

et varvas krambis või kusagil torkab.

Või hammas on lahti, silm jookseb vett,

või õlas on valu kui liigutad kätt.

Põlv astudes ragiseb – oh sa tont -

kord haiget teeb selg, kord puusakont.

Kõikjal valutab – üleüldselt öelda -

ja mis ei valuta, see siis ei tööta.

Veel enne kui küsidki arstilt abi

oled kindel, et kallal sul kuri tõbi!

Kui silmas on kae, siis sa pole veel pime,

väikse operatsiooniga tehakse imet.

Kui kõned ja hääled selgelt ei kosta

kohe kuulmisaparaat kõrva jaoks osta!

Hõredad juuksed või paljas pealagi,

noh, sobivast parukast siis on abi.

Sa libeda teega ettevaatlik ole,

luumurre on tülikas, valus ja kole.

Kuna kõiksugu pille ja arstimeid neelad

omad napsid ja veinid kõik ära keelad.

Sametsohvadel istumisest ei hooli -

hoopis eelistad kõvat ja kõrgemat tooli

Öösel sa üleval, päeval unine, tukud,

ajaleht lugedes käest maha kukub.

Sa ei julge enam tilkagi kohvi juua,

see võib neid unetuid öid sulle tuua.

Töötegemist üldsegi enam ei taha,

ja tuju võib kiiresti minna pahaks.

Miski ei edene, kõik läheb vussi,

ime siis küll, et närv läheb krussi.

Mälu on kehvem, ei meeles sa pea

üleskirjutamata vaat' midagi ei tea!

Hääde sõprade nimedki meelde ei tule -

... vist algas „K“ tähega – kas pole kole!

Kõik asjad lähevad käest ära kaotsi

pool ärkvel ajast aina otsi ja otsi...

Ei mäleta kuhu selle kviitungi pannud -

ei sest ole abi kui kirud ja vannud!

Oma telefoni number ei seisa meeles,

mõnikord meelestub inglise keeles.

Kus rahakott, kus vererõhu pillid??

Alati kadund on võtmed ja prillid.

Külmkapi avad, aru enesel anna:

kas tahtsid sealt võtta või midagi panna??

Külaliste puhul juhtub vist alati

kappi unustad magustoidu või salati.

Tass kukub käest, käekott jääb rongi,

kas see nii hukkamõistev ongi?

Päris loomulik, et mõni pisike viga

meil tuletab meelde auväärsemat iga...

Kõik võtab kolm korda rohkem aega,

löö parem käega, et ei tasu vaeva...

Ega teistele kurta, kaevata maksa,

ei keegi sind nooremaks muuta jaksa!

Ära hakka kommenteerima, vaidlema -

head sõbrad võivad minna riidlema!

Vanas eas kõigil nii kindlad on vaated,

ei loe põhimõtted, ei faktid, ei aated.

...ministrid kõik lollid, presidentidel vead,

„Noh, sina vaid arvad, aga mina vaat` tean!“

Anna taevas head taipu ja pikalist meelt

et ennast võiks leida ka valelt teelt!

Ja mõtlemisväärt on võib-olla seegi

et ise-enda vigu ei näe meist keegi!

Me ei hakkagi põhjuseid juurdlema

endis-aegsega kipume võrdlema...

Vanasti kõik oli parem, palju selgem,

vesi oli puhtam, lumi oli valgem,

suhkur magusam, sool oli soolasem,

viin oli kangem ja kringel kollasem.

Nüüd asjad kõik kallid, ei ostagi taha -

palju kaotatud väärtuselt dollari raha!

Ei pimedas julge me tänaval olla:

varas või röövel võib kallale tulla!

Meid põneval ajal on elama pandud,

muret, vaeva ja edugi kogeda antud.

Kõigis raskustes aitan`d meid naljameel

nii eile kui täna küllap hommegi veel!

Vanagi olles võib kevadet rinna sees kanda

elurõõmu ja vaimustust teistele anda...

Kuigi elulaval mängime viimast vaatust,

oma kodumaale soovime paremat saatust.

Rahvusvahelist õigust neilt nõuame

toetust saadame nii kuis jõuame,

olgu neil vaprust, kindlust, tarka meelt,

hoidku taevane isa neid edukal teel!

Need ei ole minu värsid, vaid rahvaluule ning see postitus ei ole minu hirm eesootava pensionipõlve ees vaid kogukonna huvi.