Selma (Palits) Kuke (10.07.1921-29.06.1998)
Mina lõpetasin kooli 1940a kevadel, siis läksin Pärnu Leidast õe juurde, tema töötas Pärnu Maakonna Valitsuses masina-kirjutajana, enne juuni kommunistlikku riigipööret tema oli valla sekretäri abi Pärnu-Jaagupis. Ka mina sain Maavalitsuse büroosse ametnikuna koha, nii elasime vaikselt, riigikord oli kommunistlik.
1941 a juuni 14 varajasel hommikul ärkasime üles, väljast kostis laste (see ei kao mu kõrvust iialgi) nutt ja häda-kisa, siis nägime kuidas naabermajast venelased ajasid tääkidega inimesi veoautosse. Tuli välja, et sel ööl veeti ära 40 000 inimest, nad aeti loomavagunitesse, need seisid paar päeva Pärnu jaamas, ilm oli kuum, inimesi joogiveega jaama ligi ei lastud, paljud surid lihtsalt janusse ja nälga. Inimeste kinnivõtmine kestis kuni augusti lõpuni, so 28.aug kui sakslased Tallinna vallutasid. Nii hävitati suur osa meie vana haritlasi ja rahvusvaheliselt tuntud inimesi.
Leida sai tagasi oma koha Pärnu-Jaagupis ja mina hakkasin tööle Pärnu Polikliinikus, see oli siis Välihaigla, mind õpetati laborandiks. Ega sakslaste ajal ei olnud ka eesti rahva elu kerge, oli ku sõda, taludest võtsid sakslased niipalju kui kätte said, anti küll toidumargid, aga ärides toitu müügil ei olnud, nii kõik käis altkäe ja vahetuskaubana. Paljud vanad ja haiglased nälgisid ja surid.
Nii see elu pidi kuidagi minema kuni sept 1944. Käisin Pärnust laenatud jalgrattaga Viljandis (rongi sõiduks oli raske luba saada), minu isa andis mul käsu maalt lahkuda, ei unune mul mu kadunud emakese nutt. Sõitsin siis teie Vanemate (Abja-Sarjast) läbi, ka õde Salmeke ja Andres ja sina Lembike ja Toomake pidid hakkama ranniku poole liikuma. Aga venelane murdis nii kiiresti sakslaste rindest läbi, et nii väga paljudel jäi see maalt lahkumine ainult plaaniks. Meie kõik, kümned tuhanded inimesed arvasid, et see maalt lahkumine on ainult ajutine ja lühi-ajaline , et ega ometi Inglismaa ja Ameerika pool Euroopat venelasele üle ei anna. Kui siis 1945 8.mai saabus ja Saksamaa kapituleerus, hõiskas lääne maailm ja nuttis pool Euroopat (see oli ju siis ja jäi vene võimu alla).
19.sept 1944 sõitis välihaigla Pärnust rongiga Riiga, sääl vahtisime 8 päeva, siis jälle rongiga Leedu poole, ei saanudki kaugele, venelane oli raudtee läbi lõiganud, siis kõndisime ja kõndisime, ega ju midagi kanda enam ei jõudnud, mis seljas oli see oli kõik meie vara, mäletan, et meid oli 33 haigla töölist, kõik noored, kõigil sini-must-valged vapid käiste peal. Ei mäleta kuidas, aga lõpuks jõudsime Ida-Preisimaale välja, siis hakkasime jälle välihaiglas tööle ja liikusime 1944/45 talvel kogu aeg lääne poole, sest venelane rühkis järgi.
1945 hilistalvel, vist märtsi algul saabusime rongiga Dresdeni , sealt sõitsime edasi umbes 30 km eemale väiksesse Wurzen´i linna. Dresden oli väga ilus linn, niipalju kui me läbisõidul nägime. Nurusime ja palusime, et jäetagu meid üheks ööks raudtee jaama, sis oleksime järgmine päev linna näinud, aga öeldi, et ei saa ja siis muidugi sõitsime Wurzen´i edasi. Öösel kuulsime tumedat müdinat, kaua aega, hommikul kuulsime, et Dresden oli pea-aegu maatasa pommitatud ja raudtee jaamast ainult suur auk järgi. Meie õnn, teiste õnnetus.
Wurzen´is töötasime jälle sõjaväe haiglas, elasime kõik 33 ühes vana hotelli söögisaalis, magasime õlgedel põrandal, põhk oli täie täis, need tulid ka meile loomulikult kallale, abi sai ühest haisvast määrdest (oli vist sabatilli äädikas), seda sai tihti pähe määrida, see pidi üle öö peas olema, pea pidi kaetud olema, meil muud ei olnud võtta kui paberist sidemed, puuvilla sidemeid sõja aeg ei olnud. See oli üks koomiline pilt, 33 tüdrukut reas, kõigil paberist turbanid peas, silmad jooksid kõigil vett, sest see määre oli kange ja haisev. Sooja vett ei olnud. Kõik pesu, kitlite ja enda pesemine käis külma veega, tihti jäätükid sees. Toit oli äärmiselt vilets, meie olime haigla toidul, eks näljaga varastas igaüks nii palju kui võimalik. Sakslastel olid muidugi toidumargid ja Saksamaal oli ka toi ärides ja ka riie, jalanõud saadaval. Välismaalastele marke ei antud, meie Baltlased olime II klaasi inimesed, poolakad ja venelased veel allpool. Oli üldiselt Saksamaal teada, et kui Saksamaa sõja võidab (mida sakslased veel kindlasti uskusid, vaielda oli nendega hädaohtlik), siis oleksid Balti rahvad toodud Saksamaa varemeis olevaid linnu ja asulaid üles ehitama ja Baltikum oleks asustatud sakslastega. Nii et ei mingit vahet vene kommunistidega – ikka vea rahvas omalt maalt ära, sunni võõrkeel pääle ja ongi see rahvas kadunud. Nii see elu meil möödus kuni sõja lõpuni, küll oli inetu vaadata kuidas üks suur jne kultuurne rahvas sõja kaotas – igast aknast rippus valge kalts välja.
Ameeriklased saabusid esimestena, laskmist ei olnud, kuna see väike linn oli Punase Risti all. Wurzen´is olid mitmed jahuveskid, sel sõjalõpu päeval sadas vihma, rahvas murdis veskitesse sisse (sel päeval oli täielik korralagedus) ja hakkas rahvas kottidega jahu ära kandma, need paberist kotid läksid märjaga katki, siis oli see väike linnake vabrikute ümbruses paksu taignaga kaetud. See pilt oli tõesti koomiline, kui inimesed vandusid ja tammusid tainas. Ei tea kaua see küll aega võttis, et need tänavad tainast puhtaks said, võib-olla aastaid, sest ameeriklased andsid selle piirkonna paari päeva pärast venelastele üle. Venelastel oli ka hais ninas, et Wurzen´is on hulk eesti tüdrukuid ja hakkasid meid ameeriklastelt välja nõudma, et me olevat Vene kodanikud, meie jälle ameeriklastele seletama, et ei ole, oleme eestlased. Ameeriklased ei teadnud, mis või kus on Estonia, arvasid, et on üks linn Saksamaal!! Seda selgitamist ja vaidlemist oli kohutavalt ja ka hirmu, et järsku antakse meid venelastele üle, sel juhul ma enam küll seda kirja siin teele ei saadaks. Lõpuks ikkagi võitsime ja maandusime jällegi ühes läänepoolses haiglas, sääl me enam tööd ei teinud, olime sääl paar nädalat, ameeriklased toitsid meid hästi, silmad oleks meil kõigil rohkem söönud kui kõhtu mahtus. Sakslased hakkasid aga meie pääle kaebama, et need tüdrukud on kõik natsid, siis pandi meid haigla maa-alal kapsaid, kaalikaid jne istutama. See oli esimene hommik, pääle lõunaks olime aga selgeks ameeriklastele teinud, et meie ei saa mingid Partei liikmed olla, seda saavad ainult sündinud sakslased olla. Siis ameeriklased vihastasid ja lasid sakslastel need vaesed kapsad üles kiskuda ja käsutati et peavad ise oma kapsad järgmisel päeval uuesti istutama. See oli siis ju sõjavangide haigla, õhtul vahetus valvemeeskond, sakslased valetasid nendele jälle, et meie „natsid“, hommikul meie jälle istutamas, õhtupoolikul pidid sakslased need üles kiskuma. Nii kestis see sõda ja tsirkus sääl nädal aega, siis ameeriklased kuulsid, et Inglise sõjavägi asutas põgenike laagreid, pandi meid siis veoautosse ja viidi inglase piirkonda. Viimane pilt, mis mul sest haiglast meeles on – meie lehvitasime sakslastele jumalaga (nad jäid kõik vene laste kätte), nad näitasid meile rusikaid ja istutasid omal kodumaal oma kapsaid. Siis maandusime Goslari linna (ilus väike linn Harz´i mägedes), sääl olid inglased üle võtnud ühe moodsa sanatooriumi, mis oli tühjana seisnud. Koristasime selle ehituse puhtaks ja sinna asus 1945/46 elama umbes paarsada eestlast, palju sõdureid ja kõrgemaid ohvitsere. Venelased tahtsid küll laagri pääseda ja meid kodu kutsuda, kui meie sel ajal oleks tagasi läinud, siis ei oleks me kunagi kodumaad näinud vaid ees oleks olnud Siber, vangla või kuklalask. Seda laagrit ja teisi Läti, Leedu, Poola, Ukraina jne hooldas üks inglise-ameerika usu lahk, Friends või Quakerś, nad on kristlased aga nende jumalateenistuse kombed on äärmiselt lihtsad, keelduvad rindel tapmast, aga töötavad rindel arstidena, õdedena ja sanitaridena, aga püssi või relva nad keelduvad kandmast, oma usku ja tõekspidamisi nad kellegile pääle ei sunni ega kedagi ei mõjuta. On harilikult väga haritud ja jõukad inimesed, nad pidasid ju sadu tuhandeid põgenikke üleval. Nad hoidsidki venelased meist eemale, ütlesid lihtsalt nende hoole all näit eestlased või teised ei soovi venelastega rääkida, sellega oligi lõpp, venelased püüdsid küll laagrites inimesi mõjutada, eestlasi ma ei tea kas keegi läks, aga küllap mõni, läks poolakaid, ukrainlasi ja muidugi venelasi. 1945 sept asutasid Quakerid mahajäetud „Baby“dele lastekodu, need olid suur osa Poola ja Ukraina laagrites mahajäetud vallaslapsed. Läksin siis sinna tööle kuni juuli algus 1947, siis läksin Inglismaale, Londoni ühte vanadekodu põetajaks. Ka seal olid kõik toit ja riided ratsiooni pääl, meid oli päris hulga eestlasi (vist 15-20 sääl vanade kodus põetajaks ja koristajaks). Inglismaa oli esimene kes põgenikke hakkas vastu võtma, aga pidid töötama kas haiglates või põllutööl, kus neil oma rahvas ei tahtnud töötada, esialgu öeldi et ainult 1 aasta, et siis võid ise oma töö valida, meid peeti kinni aga 4 aastat, siis said valida, ka siis oli raske, keegi välismaalast e tahtnud ja muidugi keelel murrak juures. Inglismaal olime „Bloody Foreigners“, Saksamaal „Verluchte Ausländern“, nii et võis valida. Mina töötasin vanadekodus kuni 1952, siis läksin ühte vabrikusse tööle, tegid igasuguseid vappe sõjaväele ja organisatsioonidele. Ühel hommikul (1948) tegin vanadekodus voodeid, kui raadiost tuli teade, et Saksamaal lasti toit ja kõik muu vabaturule, söö niipalju kui tahad ja mis tahad kui raha on. Siis küll ütlesin et kes pagan selle sõja siis lõppude-lõpuks võitis? Inglismaal (üks võitja) läks kõik viimaks ometi vabaks 1954 a juulis. Mäletan Saksamaalt lahkudes ainult kilomeetrite kaupa pommitatud varemeid, nii kiiresti ehitas Ameerika Lääne-Saksamaa üles ja aitas jalule, nad ju ise seda maad ju ka lammutasid.
Alfred (Grass) Kuke (25.08.1918-26.05.1967)
1950 a sept 30 abiellusin Londonis Alfred Kuke´ga (sünd Grass, oli eestistanud nime kui see moes, minu kadunud õde Leida võttis Meriloo, meie nimi oli Palits, isa aga küsis Emakeele Uurimise Seltsist järgi ja tuli välja et Palits olevat üks hobuseriista osa, mina ei tea. Atsi ema oli Kukk, aga neid oli Eestis liiga palju, nii et see oli kaitse all, siis võttiski KUKE. Tema oli sünd Avinurmes, Lohusuus, vaenelaps, ema suri kui ta sündis ja isa sai surma Vabadussõjas, soomusronglane. Atsi kasvatas üles ema vend oma naisega, neil omal lapsi ei olnud. Neil oli väike talu Lohusuus, Atsi talu oli välja renditud, need olid väikesed, mitte suured talud. Ka tema onu on naisega juba palju aastaid surnud. Ats oli saksa sõjaväes, käi Kuramaa ja sai sääl pääst haavata, kaotas ühe kõrva kuulmise, aga tal oli õnn, et pääses haavatuna laevaga Saksamaale, sest ega neid sõdureid säält Kuramaalt välja ei pääsenud. Ats vist sai Saksamaale haiglasse 1945 a veebr lõpul.
1954 a juulis pakkisime oma natuke kraami kokku ja tulime Kanaadasse . Meil ei olnud ju midagi palju, isegi mitte mööblit, sest Londonis oli võimatu tühja korterit saada, pidid siis möbleeritud (vana kolu) üürima, harilikult tuba ja köök, gaasi küttega, üür ja küte maksid peaaegu minu palga. Siin oli esialgu raske kohta või tööd leida, mina töötasin mõned kuud ühes kinga vabrikus, siis sain 1955 veebruaris panka kassasse tööle, 1955 sügisel hakkasin pääle tööd õhtukoolis käima, ühte büroo masinat õppimas. Ats sai ka ühte elektroonika vabrikusse tööle (radarid, lennukites mõõteriistad jne), oli korralik töökoht, aga tihti pääle oli sääl tööst puudus, siis pidi ilma palgata olema, tööta abi ka ta ei saanud, selleks pidi 180 päeva järjekindlalt tööl olema, tal jäi alati natuke puudus. Ta töötas sääl 12 aastat, aga kui ta suri siis tuli tal 10 aastast puudus, niipalju oli siis tööpuudus, kui tal oleks 10a täis siis oleksin mina natuke tema pensioni saanud, aga ega minul puudust ei ole, valus ainult, et tal nii vähe aega anti, 48 a.
1956 a kevadel lõpetasin õhtukooli ja sain ja Ontario Maakonnavalitsuse, Maanteede Osakonna büroosse tööle. Kanaadas ei lugenud enam keele murrak ja seadusega oli ja on ka praegu uustulnuka sõimamine ja halvustamine, siin kõik maailma rahvused ja värvid koos. Töötasin Maavalitsuses 30 aastat, 1986 juulis läksin pensionile, 65 a hakkab saama
1. Canada Pension – kuhu peab palgast 1,8% maksma, tööandja maksab sama palju
2. Old Age Pension – seda saab igaüks 65 a, sinna keegi midagi ei maksa, see pension on väga väike, süüa võib-olla saab, aga päävarju küll mitte, üürid on siin väga kallid.
Minul Provincial Pension – sinna maksin 30 a 6% palgast, see on mul neist kolmest kõige suurem pension, siis sai veel 1,2% elukalliduse tõusu maksta, nii et pension läheb iga aasta natuke kõrgemale.
Haiglad ja arstid on kõigile prii, tööandja maksab teatava summa riiklikku haigekassasse. Rohud on prii kõigile kes 65a ja üle. Hambaravi ei ole vaba, minul on kindlustus Ontario Maavalitsuse kaudu, see katab suurema osa, kroone mitte, vana asi, kallis asi tuleb ikka omal tasuda.
Mina saan siin natuke kokku hoida sellepärast, et mul on oma väike korter, üüri ei ole maksta, ainult ülalpidamine, see on eestlastel lastud ehitada kooperatiiv ehitus, on umbes 40a vana, mõned jõukamad panid raha kokku, ostsid tüki maad ja lasid selle ehituse nii odavalt kokku klopsida kui võimalik, nüüd tulevad alles vead välja, mis ikka parata, lepi või koli . Mul saab siin sel aasta dets 25 a elatud. Meil oli Atsiga väike maja, müüsin selle (oli sääl üksinda liiga valus elada) ja ostsin korteri.
Ka Kanaadas on suur tööpuudus, 11,6% tööjõust tööta. Rahval raske, nälga ju keegi ei jää kui natuke kitsamalt elavad. Saavad esialgu töötu raha (summa oleneb viimasest palgast ja tööaastate arvust), kui see otsa saab, siis lähevad hoolekande alla, aga eks korralik inimene ikka parema meelega tööl.
Ei ole vist enne kirjutanud, et siin ei ole kägu ega ööbikut, teised linnud ikka vist on, oravad on mustad, mõned vähesed ka hallid, suvel ja talvel üks ja sama. See maa on kole suur, olen idarannikul paar korda käinud, kaugel läänes mitte, on mul viletsa tervisega halb reisida ja on kole kallis, ennem saadan selle raha kodustele.
Pääle sõda algas suur ja kulukas selgitustöö lääneriikide valitsuste juures, kes, kus ja miks, see käib nii kaua edasi kuni viimane vene sõdur on koos oma prahi ja mustuse haisuga Eestist väljas.
Ma enam ei jõua kirjutada, lähen nüüd koopiaid tegema.
Tädi
